Ireeni lugu

 Need kaks kursuse päeva olid tõesti, nagu lubatud täis ahaa-efekti või pigem nimetaksin enda seisukohalt selle hoopis wau-efektiks. Protsessid, mis praktika käigus toimusid olid vägevad. Ja tulemused hakkasid vaikselt endast märku andma juba siis, kui teisel kursuse päeva lõppedes olin autosse istunud ja tahtsin hakata kodu poole sõitma. Ei jõudnud veel sõitma hakata, kui elukaaslane helistas. Istusin pea kaks tundi maja juures autos ja vestlesin temaga just nendel problemaatilistel teemadel, millest rääkisin kursusel. Täitsa selline tunne tekkis justkui see olekski ette määratud, et ta just siis helistas ja ärritunud oli. Algul tundus, et muutunud ei ole miskit. Siiski panin tähele, et tema ärritus ei kasvanud, nagu tavaliselt hoolimata sellest, mida ma talle vastan. Reeglina polnud vahet, mida ma ütlesin, kõik sai tema poolt halvaks keeratud ja lisas aina tuld. Kuid seekord läks teisiti ja üsna pea muutus meie vestlus täiesti normaalseks. Tundsin ka tugevalt enda reageeringu ja emotsioonide muutunud olekut. Tajusin palju rohkem võimalusi, mõtteid ja lahendusi, mõistsin teda paremini ja selle tagajärjel olukord rahuneski. Pea oleks justkui lahti läinud. Lõpptulemuseks oli kaks tundi vestlust, millest enamiku täitis normaalne ja rahulik asjade arutamine ja mõistmine. See oli täielik WAU...:) Ja tollest hetkest peale ei ole rohkem neid vestlusi meil ette tulnud. Tema olek on hoopis teine- stress on kadunud. Õhus puudub pinge. See on minu jaoks suur asi ja näitab seda, et kui see osa uskumusavaldusest juba täitub, siis tuleb ülejäänu ka kätte omal ajal. Olen põnevil tuleviku suhtes. Ja veel...meie noorem poeg (4a) jonnib väga palju, kuid peale Tartust koju jõudmist on ka see nähtus taandunud üksikutele väiksematele momentidele. Nii, et midagi "tellitule" veel ka pealekauba... :)
Veelkord suured tänud nii Sulle, kui Stanile!